Rotariaanid alustasid sinivetikate seiret koostöös Soome Keskkonnainstituudiga (SYKE) aastal 2020. Praegu on rotariaanide hallata juba kokku 92 seirepunkti. Neist 53 asub merel ja 39 siseveekogudel.
„Sinivetikaid on Soomes jälgitud juba umbes viiskümmend aastat. Riigil on sadu seirepunkte üle kogu maa. Kuid selles tuhandete järvede ja pika mereäärse rannikualaga riigis ei ole sellest küllalt ning seepärast on rotariaanide abi vajalik,“ märgib piirkonna Läänemere Foorumi esimees Kaisu Annala.
Sinivetikad on ühed maailma vanimad organismid, koosnedes vaid ühest rakust. Nad ilmusid Maale juba 2,7 miljardit aastat tagasi. Jah, miljardit. Sarnaselt taimedele nad fotosünteesivad ja toodavad hapnikku.
Tegelikult ei ole nad vetikad, vaid tsüanobakterid. Läänemeres on neid pidevalt umbes 80 erinevat liiki. Suvel hakkavad nad „õitsema“, kuigi bakterid ju tegelikult ei õitse. Üksikud sinivetikad paistavad vees rohekate või kollakaspruunide helveste või niidikestena. Kui toitaineid ja soojust on piisavalt ning ilm on tuulevaikne, moodustavad sinivetikad ohtralt hõlmasid, mis ühenduvad ulatuslikeks pindmistest laikudeks. Massiline levik võib aga kiiresti hajuda, kui ilm muutub. Randa kogunenud sinivetikad paistavad erksaroheliste kihtidena või kuivades isegi türkiissiniste vöötidena.
Enamik sinivetikaid on mürgita, kuid kahjuks ei saa palja silmaga eristada mürgiseid ja mittemürgiseid. Mõned sinivetikaliigid toodavad maksa- ja närvimürke. Sellist vett joonud koerad ja lehmad on hukkunud.
Inimestel pole Soomes tõsiseid mürgistusi esinenud. Küll aga võib sinivetikarikkas vees ujudes tekkida nahalööve, peavalu või palavik. Lapsed, kes kogemata – või meelega – vett alla neelavad, on tõsises ohus.
Sinivetikate seire
Sinivetikamass meenutab väikestest rakukogumitest koosnevat putru ja laguneb, kui seda pulgaga segada. Muud niitjad vetikad aga jäävad pulga külge tupsudena kinni. Selle järgi on lihtne eristada, kas tegemist on sinivetikatega või mõne teise ohutuma liigiga.
Sinivetikatesti on samuti lihtne teha. Vesi kogutakse läbipaistvasse anumasse. Kui lasta veel seista, on hõlbus näha, kas üksikud rakud tõusevad pinnale. Sinivetikate hulka hinnatakse neljapallisel skaalal: ei ole vetikat, natuke vetikat, palju vetikat, väga palju vetikat. Selle tulemuse saab lisada järv-meri-wiki rakenduse vaatlustööriista kaudu ning see muutub kaardil kõigile nähtavaks. Rakenduse on loonud SYKE ehk Soome Keskkonnainstituut. Samasse äppi kantakse ka veeseljakoti testide tulemused.
Kas tahad teada, kas sinu ujumiskohas leidub sinivetikaid? Seire on lihtne ja järv-meri-wiki rakenduse kasutamine on väga mugav. Oled teretulnud!
Tekst: Kaisu Annala, Läänemere Foorumi esimees
https://www.jarviwiki.fi/wiki/Valtakunnallinen_sinilev%C3%A4seuranta
https://www.jarviwiki.fi/wiki/Rotarien_sinilev%C3%A4seuranta
